Nädala algus: restaureerimine, kuldamine ja uued töövõtted

 Oleme siin juba kenasti kohanenud ning tekkinud on isegi väike rutiin. Koolitee on selge ja klassiruumid leiame üles juba ilma kõrvalise abita.

Nädal algas puidulõike ja mööblirestaureerimise tundidega. 

Restaureerimise tunnis jätkasime pooleliolevate töödega. Margus oli jõudnud nii kaugele, et sai alustada ettevalmistusi tooli kokkuliimimiseks. Selleks tuli valmistada erikujulised klotsid, et pitskruvide paigaldamisel oleks kõigi pindade vahel korralik kontakt. Lisaks pandi kogu konstruktsioon esmalt kuivalt kokku, et veenduda detailide sobivuses.

Tiina ja Ülle jätkasid oma tooli osandamist. Käetugede eemaldamiseks kasutati piiritust tappühenduste vahel. Seejärel pandi konstruktsiooni ja käetoe vahele kaks kiilukujulist klotsi, mida koputati ettevaatlikult puuhaamriga sügavamale, kuni tapid lahti tulid.

Bridge toolide tapikeelteltelt kondiliimi eemaldamiseks kasutati Laponite geeli (sünteetiline savipõhine geel). See jäeti umbes 10 minutiks mõjuma. Geeljas mass pehmendeb liimi ja ei niisuta liigselt puitu. Tapipesasid liimist ei puhastatud, kuna kuivanud liim jääb seal täitematerjaliks.

Teisipäeval olime taas puidulõike tunnis. Olime õpetajaga varem kokku leppinud, et ta näitab meile kuldamist – ja see päev oligi käes.

Kuldamise objektiks valisime Marguse äsjavalminud akantuselehe. Tegemist ei olnud päris traditsioonilise kuldamisega, vaid pigem lihtsustatud variandiga. Saime teada, et päris kuldamine koosneb ligikaudu 20 etapist enne, kui kuld detailile jõuab – nii mahukat protsessi meil seekord ette võtta ei olnud võimalik.

Ka see lihtsustatud variant pakkus piisavalt pinget. Kuldamisleht on äärmiselt õrn materjal, mida ei tohi sõrmedega puudutada. Lehe ettevalmistus toimus spetsiaalsel nahaga kaetud padjal, mille ümber olid õhuliikumise eest kaitsvad paberservad. Lehte liigutati ja lõigati spetsiaalse noaga.

Enne lehe paigaldamist tuli detail katta vedelikuga, mis muutus mõne aja pärast kergelt nakkuvaks. Seejärel tuli kanda käsivarrele veidi kreemi, tõmmata pintsliga üle selle ning sama pintsliga võtta padjalt sobiv tükk kuldamislehte. See asetati detailile, kus see nakkus pinnale.

Lõpuks siluti pind väga pehme pintsliga üle. Protsessi korrati, kuni kogu soovitud ala oli kaetud.

Samuti õnnestus näha vaakumlaua kasutamist spooni liimimiseks. Detaili alla ja peale asetati spetsiaalne kangas, mis võimaldab õhu liikumist. Seejärel suleti süsteem õhukindlalt ja vaakumpumbaga eemaldati õhk, mille tulemusena tekkis ühtlane surve kogu pinnale.

Sama põhimõtet kasutati ka keerukama kujuga esemete puhul, kus detail asetati spetsiaalsesse kotti ning vaakumiga saavutati ühtlane surve igast suunast.

Järgmises restaureerimise tunnis sai Margus alustada oma tooli kokkuliimimist. Töö sujus viperusteta ning konstruktsioon sai edukalt liimitud. Siin kasutatakse konstruktsioonivigastuste parandamiseks sageli kahekomponentseid epoksiidliime, tappühenduste puhul aga loomseid liime, sealhulgas kalaliimi.

Pärast seda alustas ta istmeplaadi osandamist.

Kolmapäev oli täielikult restaureerimise päralt. Täitsime naelaauke epoksiidiga.  Nn “tikukamist” siin ei kasutata.

Seekord segasime kokku neljast komponendist pahtlilaadse segu, mille kandsime tugevama spaatliga aukudesse. Segu valmistamine nõudis täpsust, kuna kõik komponendid pidid olema õiges vahekorras. Vajadusel sai segule lisada ka pigmente, et saavutada sobiv toon. Saime sellegi ülesandega edukalt hakkama – vähemalt nii me arvame. 😄

Tiina ja Ülle alustasid osandatud toolide üldpuhastust, kasutades selleks LaboVert Emulsa 10% lahust. Margus liimis istmeplaadi praod ning karkassil purunenud detailid. Kui kõik läks plaanipäraselt, peaks karkass järgmiseks päevaks taas koos olema.

Selline oligi meie nädala algus – töine ja pidevalt uusi oskusi pakkuv.