Kolm päeva Revelis: õppetöö ja väljasõidud

Reedene tunniplaan viis meid taas kahe väga olulise valdkonna juurde – puidulõige ja mööbli valmistamine (ébénisterie). Päev algas tuttavalt: puidulõike tunnis jätkasime pooleli jäänud töid, 

Klassi astudes tervitas meid uus õpetaja – Jean-Marie. Juba enne tundi, tunniplaani vaadates, olime üsna veendunud, et tegemist on naisterahvaga. Nimi lihtsalt kõlas nii. Kohale jõudes selgus aga kiiresti, mees mis mees. 😄

Ja mitte lihtsalt õpetaja, vaid tõeline karakter.

Jean-Marie oli äärmiselt värvikas isiksus. Tema olek, väljendusviis  lõid klassi täiesti omaette atmosfääri. Iga liigutus, iga kommentaar oli justkui osa mingist suuremast etendusest.

Julgen öelda, et isegi Panso oleks teda suu lahti vaadanud.

Lisaks kõigele mängis tunnis muusika, mis andis tööle hoopis teise rütmi. Ja mis kõige üllatavam – vahepeal sattus mängima midagi, mis läks isegi Marguse maitsega kokku. 🤘 

Sellised päevad jäävad meelde. Mitte ainult selle pärast, mida sa tegid, vaid selle pärast, kuidas sa seda tegid ja kellega koos.

Ja vahel piisab ühest inimesest, et kogu klassiruumi energia muutuks.

Peale lõunasööki kooli sööklas liikusime edasi mööbli valmistamise klassi, kuhu võtsime kaasa eelmisel päeval restaureerimise tunnis ettevalmistatud detailid.

Tegemist oli vineerplaatidega, millele oli peale liimitud spoon – esmapilgul lihtne materjal, kuid tegelikult nõuab see väga täpset ja kontrollitud töötlust. Igaüks sai kaks plaati, mõlemal küljel töödeldav pind, mis tähendas kokku nelja hoolikalt viimistletavat pinda.

Meie ülesanne oli need pinnad ette valmistada täispoleeriks.

Töö algas lihvimisest. Kasutasime järjestikuseid kareduseid: P180, P240, P320.

Lihvimiseks kasutasime MDF-ist valmistatud klotsi, mis tagab ühtlase surve ja aitab vältida lainetusi pinnal. Eesmärk oli saavutada täiesti sile pind – ilma nähtavate lihvimisjälgedeta, ilma kriimudeta, ilma „varjudeta“, mis hiljem viimistluse all välja tuleksid.

See on just see etapp, kus kannatlikkus maksab end hiljem mitmekordselt tagasi. Täispoleer ei andesta vigu – kõik, mis jääb pinnale nüüd, tuleb hiljem ainult selgemini esile.

Täispoleeriga alustame juba järgmisel nädalal restaureerimise tunnis.

Seega võib öelda, et see päev oli vundamendi ladumine – vaikne, täpne ja äärmiselt oluline töö.

Laupäev algas Revel turu külastusega, mis toimub siin igal nädalal ja on piirkonnas väga tuntud. Turg koondab kokku nii kohalikud tootjad kui ka käsitöölised – lettidelt leiab värskeid puu- ja köögivilju, juustusid, liha- ja vorstitooteid, pagarikaupa ning muud kohalikku toodangut. Lisaks müüakse riideid, majapidamistarvikuid ja käsitööd. Turg on ühtlasi ka oluline kohtumispaik, kus kohalik elu tõeliselt pulbitseb. Meiegi ostsime sealt üht-teist söögipoolist kaasa.

Seejärel suundusime liinibussiga Sorèze, kuhu jõudsime umbes 10–15 minutiga. Päeva keskmes oli külastus ajaloolisse Abbaye de Sorèze kloostrisse, kus asub ka Musée Dom Robert et de la tapisserie. Tegemist on hoonega, millel on pikk ajalugu – algselt benediktiini klooster, hiljem sõjakool ning tänapäeval muuseum ja kultuurikeskus.

Muuseumis tutvusime Dom Robert loominguga – ta oli benediktiini munk ja 20. sajandi gobeläänikunstnik, kelle loodusest inspireeritud tööd on väga detailirohked ja värviküllased.

Lisaks muuseumile tegutsevad samas hoones ka erinevad töökojad. Õnnestus külastada kahte, mis parasjagu avatud olid – üks neist oli mööbli restaureerimise töökoda ning teine keskendus 3D modelleerimisele. Seal valmistati parajasti 3D-printeriga kloostri mudelit. Mõningaid töödes valminud esemeid on võimalik osta ka muuseumi poest.

Enne päeva lõppu tegime visiidi ka Musée du Verre. Tegemist on klaasimuuseumiga, kus saab tutvuda klaasi valmistamise ajaloo ja tehnikatega ning näha nii traditsioonilisi kui ka kaasaegseid klaasesemeid.

Kokkuvõttes oli tegu mitmekülgse päevaga.

 

Pühapäeval otsustasime teha väikese jalgsimatka ja võtta veidi rahulikumalt. Sihtkohaks valisime Lac de Saint-Ferréol.

Tegemist on ajaloolise tehisjärvega, mis rajati 17. sajandil Pierre-Paul Riquet projekti osana, et varustada veega Canal du Midi. Tänapäeval on see populaarne puhke- ja jalutuskoht, kus saab nautida loodust, ujumisalasid ja rahulikku keskkonda.

Matk ise pakkus ka kergemat füüsilist koormust – järv asub kõrgemal ning sinna jõudmiseks tuli võtta mõned tõusud. Samas oli liikumine mõnus ja vaated tasusid pingutuse ära.